Väldi lõppu enne algust

Armastuse lõppu on parem vältida juba enne selle algust. Tuleb end harjutada vaatama maailma armastuskunstniku pilguga. Püüda näha teistes head. Lubada neil olla teistsugune, harjumatu, arusaamatu. /.../ Olla valmis ka ennast muutma, loobuma mõnest kaljukindlast "põhimõttest", mis võib olla hoopiski eelarvamus. /.../ Mõelda ja tunda ISE, mitte nii, nagu teised õigeks peavad.
Erik G. Hanson
Põhjanael 6/1990 lk 24

Sinule mõeldes 2

Ma tahaksin olla su lähedal,
hoida hellalt oma käte vahel
ning kallistada seni,
kuni kätes raugeb jõud.

Tahaksin silitada su armast näokest
ja suudelda õrnalt su huuli.

Ma tahaksin öelda,
et armastan sind.
Kuid ei!

Ma ütlen, et ei armasta.
Ütlen, et see kõik, mis oli,
oli mäng, et see oli võlts.

Tegelikult ma valetan.
Valetan nii enesele kui ka sinule.

Aga võib-olla ka mitte.

Minu ilmumata luuleraamatust "Sinule mõeldes"

Sinule mõeldes 1

Mu mõtted hõljuvad tuules
justkui juuksed
ning õige tasa on tuules
kuulda mu enese nuukseid.

Kas jälle saab otsa kõik?
Nagu eelmine kord...

Või ehk peatub siin elulõik,
et alustada veel kord?

Ma kardan, et ma enam ei suuda
seda kõike nõnda taluda-
muuta taas oma elu suunda,
et saatuse õigsuses veenduda.

Minu ilmumata luuleraamatust "Sinule mõeldes"

Lahke pilk pikendab eluiga

Eluea pikendamine on paljuski meie endi kätes – tehkem sporti, ärgem kuritarvitagem alkoholi, vaadakem ligimest ja maailma lahke pilguga, mitte kurjalt.


Allikas:
riigikontrolör Mihkel Oviir

Kes keda armastab?

Eks Sa ise tead kõige paremini, kes Sind tõeliselt armastavad ja keda armastad Sina, aga ära unusta seda neile öelda.

Allikas:
https://iseteenindus.elisa.ee

Ajakirjanik

Paavo Piik
"Ajakirjanik"

Paavo Piigi
luulekogust "Lakoonia".

Ajakirjanik

kohtasin ajakirjanikku poes
ostad riideid või teed lugu
hiljem kontserdil
meeldib sulle või teed lugu
kunagi ei tea
töö juures toimetaja
passid niisama või teed lugu
emale ma ei tule vist see nädalavahetus koju
teen lugu
ajakirjanik
pole pikka aega temast kuulnud
teeb ta nüüd midagi muud
või lugu
mida üldse saab enam tõsiselt võtta
kui teed lugu
tean et ta on vahepeal abiellunud
ja loonud kodu
armastad teda või teed lugu
nii valus nii õige

Kusagi sügaval silmade põhjas

...asub inimhing. Südame peegel.
Kui tihti me vaatame oma kallile inimesele silma? Korra päevas, nädalas? Mitu sekundit, minutit?

Võib-olla me ei taha vaadata, sest kardame näha, mis sealt paistab. Nii teineteisele silmavaatamist vältides kaotame tegelikult teadmise, kui suur või väike on armastuse leek teise südames. Ja ei oska õigel ajal ka hagu tulle juurde visata.

Aga kui tuleb vaadata? Näiteks koolis. Tuleb rääkida klassikaaslasega talle otse silma vaadates, et jälgida tema silmade liikumist. Just nii pidavat psühholoogide arvates teada saama inimese iseloomu: kas ta on visuaalne, auditiivne või kinesteetiline. Ehk siis, kas ta tajub elu läbi pildi, heli või tundmuste.

Kas õppe eesmärk korvab selle, mida teisele silma vaadates paista võib? Isegi kui sa ei taha, sa näed ja tema näeb, sügavale silma sisse, südame põhja. Sellest sädemest võib süttida ootamatu lõke. Sõna "kallis" tuleb seepeale üle huulte justkui iseenesest, kuni aju selle välja lülitab. Aga kusagile sügavale südame põhja jääb see tunne alles... kui hagu juurde pannakse, see paisub-lõõmab-leegitseb. Ja kui vana lõke jääb hooleta, summutab uus selle. Vaid tuhk jääb meenutama olnut, kuni tuul selle laiali kõiksusesse puhub.