Kusagi sügaval silmade põhjas

...asub inimhing. Südame peegel.
Kui tihti me vaatame oma kallile inimesele silma? Korra päevas, nädalas? Mitu sekundit, minutit?

Võib-olla me ei taha vaadata, sest kardame näha, mis sealt paistab. Nii teineteisele silmavaatamist vältides kaotame tegelikult teadmise, kui suur või väike on armastuse leek teise südames. Ja ei oska õigel ajal ka hagu tulle juurde visata.

Aga kui tuleb vaadata? Näiteks koolis. Tuleb rääkida klassikaaslasega talle otse silma vaadates, et jälgida tema silmade liikumist. Just nii pidavat psühholoogide arvates teada saama inimese iseloomu: kas ta on visuaalne, auditiivne või kinesteetiline. Ehk siis, kas ta tajub elu läbi pildi, heli või tundmuste.

Kas õppe eesmärk korvab selle, mida teisele silma vaadates paista võib? Isegi kui sa ei taha, sa näed ja tema näeb, sügavale silma sisse, südame põhja. Sellest sädemest võib süttida ootamatu lõke. Sõna "kallis" tuleb seepeale üle huulte justkui iseenesest, kuni aju selle välja lülitab. Aga kusagile sügavale südame põhja jääb see tunne alles... kui hagu juurde pannakse, see paisub-lõõmab-leegitseb. Ja kui vana lõke jääb hooleta, summutab uus selle. Vaid tuhk jääb meenutama olnut, kuni tuul selle laiali kõiksusesse puhub.

Kahesuunaline tee

Elu on täis keerdkäike, mida mõned meist paarikaupa läbida proovivad.
Kui tee on lai ja kaherealine, pole viga. Mõlemale jääb ruumi oma tee käimiseks. Ühes suunas.
Kui elu muudab ühe või teise teed niivõrd, et see muutub vastassuunaliseks, on väga raske ühisest teest rääkida. Jah, see jookseb küll paralleelselt aga teises suunas.
Algul eemaldutakse üksteisest veidi, hiljem rohkem. Ühel päeval avastate kui kättesaamatult kaugel on need kaks maailma teineteisest. Kõik, mis kunagi oli kallis on kadunud silmist, vaevu tuntav veel südames.

Kas üks teist pöördub, et teie tee jälle ühes suunas liiguks? Võib-olla. Samas on vahemaa liiga suur, et kohe eesmärgile jõuda. Üks peab tulema teisele vastu. Paraku suudavad seda vaid vähesed.
Ühel hetkel märkad, et pole sa oma teel üksi. Sinuga sama teed kõnnivad veel paljud inimesed. Nad on su kõrval ja ees ja järel aga sa ei märka neid. On aeg (m)ärgata.

Esivanematel külas

Vahel on tunne, et oled eksinud. Mitte teinud viga, vaid kaotanud sihi. Siis tuleb see üles leida. Tuleb tagasi minna juurte juurde, sinna, kust kõik sai alguse.

Esimene sihtkoht, vanaema. Ikka energiline, olgugi, et päikese all juba 1926. aastast. Kui tema suudab, jaksab, võib - kas mina olen siis kehvem?

Väikese sõbra vanaema. Alatasa ümbritsetud lastega, ja lastelastega. Lisaks veel töö ja helkurid. Kümned tuhanded valgusepeegeldajad. Soovin, et valgust, mida peegeldada, jaguks talle veel paljudeks päevadeks.

Kalli sõbranna isa. Tal on isa. Vähemalt kord aastas on ta olemas. Ja tal on tütar, keda oodata. Ta tuleb, ta on oodatud külaline. Tahaks isakoju minnes sama tunda. Kasvõi kord aastas.