Kusagi sügaval silmade põhjas

...asub inimhing. Südame peegel.
Kui tihti me vaatame oma kallile inimesele silma? Korra päevas, nädalas? Mitu sekundit, minutit?

Võib-olla me ei taha vaadata, sest kardame näha, mis sealt paistab. Nii teineteisele silmavaatamist vältides kaotame tegelikult teadmise, kui suur või väike on armastuse leek teise südames. Ja ei oska õigel ajal ka hagu tulle juurde visata.

Aga kui tuleb vaadata? Näiteks koolis. Tuleb rääkida klassikaaslasega talle otse silma vaadates, et jälgida tema silmade liikumist. Just nii pidavat psühholoogide arvates teada saama inimese iseloomu: kas ta on visuaalne, auditiivne või kinesteetiline. Ehk siis, kas ta tajub elu läbi pildi, heli või tundmuste.

Kas õppe eesmärk korvab selle, mida teisele silma vaadates paista võib? Isegi kui sa ei taha, sa näed ja tema näeb, sügavale silma sisse, südame põhja. Sellest sädemest võib süttida ootamatu lõke. Sõna "kallis" tuleb seepeale üle huulte justkui iseenesest, kuni aju selle välja lülitab. Aga kusagile sügavale südame põhja jääb see tunne alles... kui hagu juurde pannakse, see paisub-lõõmab-leegitseb. Ja kui vana lõke jääb hooleta, summutab uus selle. Vaid tuhk jääb meenutama olnut, kuni tuul selle laiali kõiksusesse puhub.